Värvusõpetuse kursusel juhtub tihti nii, et enne kui jõuame värviringide, kontrastide või pigmentideni, küsitakse hoopis midagi muud.

Mis on sinu lemmikvärv?

See tundub väga lihtne küsimus, millele ma ei oska paraku pea kunagi vastata. Sest see peidab endas palju enamat kui pelgalt esteetilise eelistuse.

Hiljutises Lõuna-Korea uuringus leidsid Jue ja Ha (2022) statistiliselt olulisi (kuid tagasihoidliku tugevusega) seoseid Big Five isiksuseomaduste ja värvieelistuste vahel. Kõige üllatavam oli minu jaoks see, et kohusetundlikkus, sõbralikkus ja emotsionaalne stabiilsus seostusid kõik kõige sagedamini helesinisega.

Mulle tundub, et see pole juhus. Sinine on värv, mis tuleb pea alati esimesena välja, kui uuritakse inimeste lemmikvärve. Nii teadlaste kui ka kunstnike – näiteks Komari ja Melamidi – uuringutes. Üks võimalik seletus on evolutsiooniline. Sinine seostub meile elu toetavate ressurssidega: puhta taeva, vee ja hea nähtavusega. Võib-olla on just seetõttu see värv nii universaalselt usaldusväärne ja meeldiv.

Sama uuringu kohta levis meedias aga kiiresti pealkiri, et inimese lemmikvärv paljastab tema intelligentsuse. Tegelikult uuring intelligentsust ei mõõtnud. Ometi pani see mind mõtlema, kust selline tõlgendus võis sündida. Üks võimalik seletus peitub Big Five mudelis endas. Intelligentsus ei ole isiksuseomadus. Küll aga on teadusuuringud leidnud mõõduka seose intelligentsuse ja avatuse vahel – uudishimu, uute ideede vastuvõtmise, abstraktse mõtlemise ning esteetilise tundlikkuse vahel.

Kunstikoolis hakkab aga juhtuma midagi veel huvitavamat

Mida enam areneb inimese visuaalne kirjaoskus, seda harvem vastab ta küsimusele ühe värvinimega. Mitte sellepärast, et lemmikvärv kaoks, vaid sellepärast, et värv lakkab olemast üksik nähtus ja muutub suhteks.

Milline sinine? Millise kollase kõrval? Millises valguses? Millise pigmendina?

Just seda õpetas Josef Albers oma raamatus Interaction of Color: värv ei eksisteeri kunagi iseseisvalt. Ta omandab tähenduse alles teiste värvide, valguse ja materjali koosmõjus.

Mulle tundub, et siin võib peituda hoopis huvitavam seos intelligentsusega kui lemmikvärv ise. Kaasaegne psühholoogia räägib üha enam kognitiivsest paindlikkusest – võimest vahetada vaatenurka, kohandada oma tõlgendusi ja näha sama olukorda erinevate nurkade alt. Ka värvusõpetus teeb just sedasama. Alguses ütleb õpilane: “See on sinine.” Mõne aasta pärast ütleb ta: “Sooja halli kõrval tundub see peaaegu violetne.”

Võib-olla ongi visuaalse hariduse üks olulisemaid tulemusi üleminek absoluutselt värvimõtlemiselt relatiivsele värvimõtlemisele. Värv ei ole enam üksik omadus, vaid suhe. Kõik sõltub kontekstist. Ja teadmistest.

Õppimine parandab nägemist

Mida rikkalikum on sinu sõnavara ja teadmiste pagas, seda enam sa näed ja märkad. Mitte ainult kunstis, vaid kogu ümbritsevas maailmas. Me ei õpi lihtsalt rohkem värve tundma. Me õpime nägema nendevahelisi suhteid.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem põhjus, miks värvusõpetust õppida.

Kui see teema pakkus sulle huvi

Oled oodatud Annely laupäevasesse maaliklassi, mis fookuses ongi värv. Vaata lähemalt Maaliklass. Värv kui mõtlemisviis ja registreeri kohe, sest molberti ees on kohti piiratud arv!

Kohtumiseni!

Annely

Inger, 2021

Katarina ja Kaspar, 2025

Viited

• Albers, J. (1963). Interaction of Color.
• DeYoung, C. G. (2014). Openness/Intellect: A dimension of personality reflecting cognitive exploration.
• Jue, J., & Ha, J. H. (2022). Exploring the relationships between personality and color preferences. Frontiers in Psychology.